KARITA BLOGI I Tagasi rajal – vahel õpetab paus jooksmist rohkem hindama

Mitte kohustus. Mitte lihtsalt treeningplaan kalendris, vaid tunne, mis tõmbab sind ikka ja jälle rajale tagasi. Viimased kuud on minu jaoks olnud teistsugused. Tervislikel põhjustel tuli teha paus ning mõneks ajaks jäi jooksmine kõrvale. Alguses tundus see raske. Harjumus liikuda oli olemas, kuid veel tugevam oli igatsus selle tunde järele, mida jooksmine mulle annab.

Kõige üllatavam oli aga see, et isegi siis, kui ma ei saanud joosta, ei kadunud tahe kuhugi. Vastupidi – soov uuesti rajale minna muutus ajaga veel suuremaks. Iga kord, kui nägin kedagi metsateel jooksmas või tundsin varahommikust värsket õhku, tekkis mõte: varsti jälle.

Sellised pausid õpetavad kannatlikkust.

Sageli arvame, et areng tähendab ainult kiiremaid kilomeetreid või pikemaid distantse. Tegelikult õpetavad just raskemad perioodid hindama võimalust liikuda. Hindama seda tunnet, kui paned tossud jalga ja esimene samm tundub jälle loomulik.

Täna saan lõpuks öelda, et olen taas rajal. Esimesed jooksud ei olnud kiired ega kerged, kuid need olid erilised. Samm-sammult tuleb tagasi rütm, hingamine ja enesekindlus. Kõige tähtsam on aga tunne, et olen jälle seal, kuhu kuulun - liikumas edasi.

Jooksmine ei ole ainult sport.

See on viis taastuda, mõelda, ennast leida ja vahel ka ennast uuesti üles ehitada. Ning kui tahe joosta on päriselt olemas, siis isegi paus ei võta seda ära. Mõnikord teeb see hoopis tugevamaks. Täna hindan iga kilomeetrit rohkem kui varem. Ja võib-olla just sellepärast on tagasitulek rajale üks parimaid tundeid üldse.